Kas koer vajab aeg-ajalt uut maitset, et tal oma toidust igav ei hakkaks? Kas kass peab kala sööma ja koerale tuleks ikka konti anda? Ning kuidas aru saada, et mõni pealtnäha süütu lisakilo on muutunud terviseprobleemiks?

Tartu loomakliiniku Felivet loomaarstide sõnul saavad paljud koerte ja kasside toitumisprobleemid alguse mitte sellest, et omanik oma lemmikust ei hooli, vaid vastupidi – armastust näidatakse liiga sageli toidu kaudu.

Kõige tavalisem viga on ületoitmine

Feliveti loomaarstide hinnangul on kõige sagedasem probleem see, et loomadele antakse liiga palju süüa. Põhitoidule lisanduvad maiused, vorsti- ja juustutükid, pere õhtusöögist poetatud palad ning vahel ka mitme pereliikme salajased lisaportsjonid. Kui loom saab ravitoitu, võivad kõrvalised ampsud selle mõju vähendada või ravitoidu eesmärgi sootuks nurjata.

Probleem võib alguse saada ka toidupakendil olevast soovituslikust kogusest. Pakendil toodud tabel on üldistus, mitte iga looma personaalne toitumiskava. Tegelik toiduvajadus sõltub muu hulgas looma vanusest, suurusest, tõust, tervislikust seisundist, aktiivsusest ning sellest, kas loom on steriliseeritud või kastreeritud.

Seetõttu tasub pakendil olevat kogust võtta lähtepunktina samal ajal kriitilise pilguga jälgida looma kehakaalu ja kehakonditsiooni. Vajadusel saab loomaarst aidata arvutada just konkreetsele loomale sobiva päevase toidukoguse.

Visuaalsel vaatlusel võiks loomal olla ka talje

Ülekaalust on saanud sedavõrd tavaline vaatepilt, et kergelt ümarat looma võidakse pidada normaalkaaluliseks. Omaniku silm harjub oma lemmikuga ning aeglane kaalutõus jääb märkamata.

 

Esimese hinnangu saab anda nii looma vaadates kui ka katsudes. Rusikareeglina toovad kliiniku arstid välja, et visuaalsel vaatlusel võiks loomal olla ka talje.

Normaalkaalus koeral või kassil:

• on roided katsudes kergesti tuntavad, kuid mitte tugevalt nähtavad;
• on ülalt vaadates rinnakorvi taga märgatav talje;
• tõuseb kõhujoon küljelt vaadates rinnakorvi tagant ülespoole.

Kergelt ülekaalulise looma roided on tuntavad rasvakihi alt, rasvunud loomal on neid juba raske või võimatu tunda. Ka talje muutub järjest vähem märgatavaks.

Samas tuleb arvestada looma tõu, kehaehituse, vanuse ja lihasmassiga. Seetõttu tasub kehakaalu hinnata loomaarsti vastuvõtul, mitte ainult kaalunumbrist lähtudes.

Ülekaal mõjutab kogu organismi

Ülekaal ei ole üksnes välimuse küsimus. Liigsed kilod koormavad looma organismi iga päev.

Laias plaanis on olukord sama nagu inimestega. Ülekaalulisel loomal suureneb anesteesiaga seotud risk, tekivad liigeseprobleemid ning süvenevad juba olemasolevad,  siseorganite ümber ladestuv rasv mõjutab aga kogu organismi tööd.

Ülekaal suurendab ka diabeedi ja südame-veresoonkonna haiguste riski. Loomal on raskem hingata, ta väsib kiiremini, soovib vähem liikuda ning ka enda eest hoolitsemine muutub raskemaks. Näiteks kassil võib karvastik muutuda pulstunuks, sest loom ei ulatu enam kõiki kehapiirkondi korralikult puhastama. Kliinikus on käinud vastuvõtul loomi, kes lihtsalt ei paindu enam oma intiimpiirkonna eest hoolitsema, sel juhul peavad aitama ”peput pühkida” omanikud.

Enamasti on tegemist nõiaringiga: lisakilod muudavad liikumise ebamugavamaks, loom ei naudi liikumist  ja kehakaal suureneb veelgi.

Lemmik ei saa ise dieeti pidada

Koera või kassi kaalulangetamisel on kõige suurem roll omanikul. Loom ei otsusta ise portsjonit vähendada ega maiustest loobuda.

Edukas kaalulangetus tähendab, et:

• päevane toidukogus mõõdetakse täpselt välja;
• maiused arvestatakse päevase toidukoguse hulka;
• kõik pereliikmed järgivad samu kokkuleppeid;
• kaalumuutust kontrollitakse regulaarselt;
• järgitakse loomaarsti koostatud plaani.

Eriti oluline on vältida olukorda, kus üks pereliige peab toitumisplaanist kinni, aga teine annab loomale salaja lisapalu.

Koera puhul saab kaalulangust sageli toetada järk-järgult suurema füüsilise aktiivsusega. Kasside puhul võib liikumise suurendamine olla keerulisem ning kasutada saab näiteks mängu ja ronimisvõimalusi või ka väiksemate portsjonite peitmist.

Kaalu ei tohiks langetada järsult. Organismile tuleb anda aega harjuda. Liiga järsk kaalulangus tekitab mitte ainult energia, vaid ka eluks vajalike toitainete defitsiidi ja nii võime kasu asemel hoopis kahju tekitada.

Millised märgid näitavad, et toit ei pruugi sobida?

Toidu sobimatusele võivad viidata:

• korduv kõhulahtisus või oksendamine;
• kõhugaasid ja muud seedehäired;
• naha punetus, sügelus või lööve;
• korduvad kõrvaprobleemid;
• tuhm ja läiketa karvastik;
• urineerimisprobleemid;
• ootamatu isutus;
• kehakaalu kiire tõus või langus.

Üksik kõhuhäda ei tähenda muidugi veel automaatselt toiduallergiat. Samu sümptomeid võivad põhjustada erinevad haigused, parasiidid, infektsioonid või sobimatud maiused.

Seetõttu ei tasu hakata toite kiiresti üksteise järel välja vahetama. Korduvate probleemide korral tuleks pidada nõu loomaarstiga, kes aitab hinnata, kas põhjus võib olla toidus või vajab loom täiendavaid uuringuid.

Kui oled leidnud sobiva toidu, ei pea seda vahetama

Kui oled leidnud sobiva toidu, ei pea seda vahetama, sest milleks lõhkuda toimivat süsteemi ja riskida probleemide tekkimisega?

Kassidele ja koertele meeldib rutiin ning vastupidiselt inimestele soovivad nemad üldjuhul süüa kogu aeg sama toitu. Kui loom sööb toitu hea meelega, tema seedimine on korras, kehakaal püsib sobiv ning puuduvad naha- või muud tervisemured, ei ole põhjust toitu lihtsalt vahelduse pärast muuta.

Toidu vahetamine võib olla vajalik siis, kui loom vajab ravitoitu, liigub ühest eluetapist teise või tema tervislik seisund muutub. Näiteks kutsikas või kassipoeg vajab teistsugust toitu kui täiskasvanud loom ning eakama looma vajadused on jällegi täiesti erinevad aktiivse ja kasvava organismi vajadustest.

Niisama ja liiga sage toidu vahetamine võib pigem põhjustada seedeprobleeme. Kui siiski on vaja mingil põhjusel toitu vahetada, siis  tuleks seda teha järk-järgult, segades uut toitu vanale juurde  mitme päeva jooksul järjest suuremas koguses.

Maitsestatud toit on ei

Loomadele ei tohi anda inimestele valmistatud maitsestatud toitu, sest see võib sisaldada neile liiga palju soola, rasva, suhkrut või sobimatuid maitseaineid. Inimtoidus nii tavapärased kuid lemmikloomale lausa mürgised on näiteks on sibul, küüslauk, ksülitool, muskaatpähkel, loorberilehed, kakao ja veel paljud muud. Ei tasu eeldada, et kõik inimesele sobiv on ohutu ka koerale või kassile.

Mida arvata toortoidust?

Ühte kõigile loomadele sobivat vastust ei ole. Oluline on, et toit oleks täisväärtuslik, tasakaalustatud, kvaliteetne ja konkreetsele loomale sobiv.

Kvaliteetse kuivtoidu eelis on see, et vajalikud toitained on sobivates vahekordades juba olemas. Omanik peab eelkõige jälgima õiget päevast kogust.

Toortoit võib samuti olla võimalik valik, kuid ainult juhul, kui menüü on teadlikult koostatud ning sisaldab õiges koguses kõiki vajalikke toitaineid. Kodustes tingimustes ei ole seda alati lihtne saavutada. Arvestada tuleb ka toore lihaga kaasnevate bakteriaalsete ja muude nakkusriskidega (näiteks salmonelloos).

Enne toortoidule üleminekut tuleks seetõttu pidada nõu loomaarsti või veterinaarse toitumisspetsialistiga.

Koerale kont ja kassile kala?

Feliveti loomaarstid ei soovita anda koerale konte ajaviiteks. Konditükid võivad kahjustada hambaid, tekitada kõhukinnisust või jääda seedetrakti kinni. Halvemal juhul võib loom vajada võõrkeha eemaldamiseks operatsiooni.

Turvalisem ajaviide on sobiv närimistoode, mänguasi või üks korralik jalutuskäik.

Kala võib kuuluda kassi tasakaalustatud menüüsse, kuid kass ei pea tingimata kala sööma ja ainult kalast ei saa ta kõiki vajalikke toitaineid. Mõni kass ei armasta kala üldse – ka see on täiesti normaalne.

Ravitoit toimib ainult siis, kui loom sööb ravitoitu

Kui loomaarst on määranud ravitoidu, tuleb järgida antud juhiseid. Ravitoidu kõrvale antavad vorstitükid, maiused, kondid või teiste loomade toit muudavad ravitoidu mõju väiksemaks või nullivad selle täielikult. Pole ju mõtet näiteks toita kaalu langetava toiduga ning siis sinna peale panna hapukoort selleks, et lemmik suurema isuga sööks.

See tähendab, et ravitoidu perioodil peab sageli muutma kogu pere harjumusi. Kõik pereliikmed peavad teadma, mida loom tohib süüa ja mida mitte.

Kliiniku juhataja Jana Paalandi võtab selle mõtte kokku väga tabavalt: „Mina ütlen töö juures alati, tehke oma lemmikule pai. See kestab pikemalt kui amps vorsti ja ei aja paksuks ka.“

Armastust saab näidata tähelepanu, mängu, ühise jalutuskäigu ja hellusega. Iga hea emotsioon ei pea tulema söödava ampsuna.

Millal pidada nõu loomaarstiga?

Loomaarsti poole tasub pöörduda, kui:

• loom võtab kiiresti kaalus juurde või kaotab kaalu;
• esineb korduv oksendamine või kõhulahtisus;
• loom sügab end palju või nahale tekivad kahjustused;
• isu kaob järsku;
• loom on silmanähtavalt üle- või alakaalus;
• tekivad korduvad kõrva-, naha- või urineerimisprobleemid;
• soovitakse alustada toortoitmist või koostada kodune menüü;
• loom vajab terviseprobleemi tõttu ravitoitu.

Toitumisest tasub rääkida ka kutsika või kassipoja esimese visiidi ajal. Õiged harjumused on lihtsam kohe kujundada kui hiljem ülekaalu või väljakujunenud tervisemuresid lahendada.

Feliveti loomaarstide rusikareeglid

1. Ära sööda looma üle – ka maiused ja lauast saadud palad lähevad päevase toidukoguse hulka.
2. Vali täisväärtuslik toit, mis sobib looma vanuse, tervise ja elustiiliga.
3. Jälgi regulaarselt looma kaalu, vajadusel käi kliinikus kaalumas-see on tasuta.
4. Kui toit sobib, ei ole seda vaja lihtsalt vahelduse pärast muuta.
5. Kui siiski on vaja toitu vahetada, tee seda alati järk-järgult.
6. Ravitoidu kõrvale ära anna muid toite, kui loomaarst pole seda lubanud.
7. Korduvate seede-, naha- või kaaluprobleemide korral ära katseta lõputult ise, vaid pea nõu loomaarstiga.

Sobiv toit võib aidata ennetada terviseprobleeme ning vähendada hilisemat ravi- ja kliinikukülastuste vajadust. Kõige kallim toit ei ole tingimata parim, kuid valesti valitud või vales koguses antud toit võib lõpuks osutuda väga kalliks.