Oskus ära tunda valu märke aitab oluliselt tõsta meie lemmikute elukvaliteeti ning pöörata õigel ajal tähelepanu algavale terviseprobleemile.

Valu on keeruline kompleks organismi vastusest erinevatele haiguslikele seisunditele. Laias laastus eristatakse kroonilist ja ägedat valu. Kroonilise valu all mõistame näiteks osteoartriidist põhjustatud vaevusi, mis tavaliselt ilma meditsiinilise sekkumiseta ei vähene ega kao. Ägeda valu puhul meenub esimesena näiteks vigastusest põhjustatud valu, mis on mööduv ja kaob vigastuse paranedes.

Muidugi on see liigselt lihtsustatud jaotus, aga see aitab meil paremini mõista viise, kuidas oma lemmikut aidata, ja seda, millised võiksid olla ootused paranemise suhtes.

Valu ei väljendu ühtemoodi

Oluline on teada, et valu tundev loom ei pruugi alati niutsuda, näuguda ega muul viisil häält teha. Sageli väljendub valu hoopis väikeses muutuses looma tavapärases käitumises. Näiteks erinevad loomaliigid väljendavad oma valuaistinguid erinevalt. Ka on tundlikkus valule erinev sama loomaliigi piires ning isegi iga üksik indiviid väljendab oma valu eri viisil. Kuidas siis mõista sõnadeta neid keerukaid ja tihti raskesti märgatavaid vihjeid, mida meie lemmikloom meile annab?

Algava probleemi puhul on muutused tihti vaevumärgatavad.

Muutused käitumises võivad olla esimeseks märgiks

Lemmiku poolt antavad signaalid, mida peaksime tähele panema hõlmavad nii käitumist, kehahoiakut kui ka söögiisu.

Käitumise muutustest võiks tähelepanu pöörata aktiivsuse muutustele. Loom võib olla kas liiga rahutu või vastupidi, tavalisest loium. Mõned koerad otsivad rohkem kontakti ja tähelepanu, mõned jälle muutuvad teiste loomade ja ka inimeste suhtes agressiivseks. Ka vastumeelsus suhelda võib anda vihje, et midagi on valesti. Kassid võivad pugeda peitu, jätta unarusse oma karvastiku ja loobuda oma lemmikpesast.

Jälgi söömist, joomist, tualetiharjumusi ja kehahoiakut

Urineerimine ja roojamine ebasobivatesse kohtadesse on märguanne, mitte kättemaks! Ka häälitsused võivad olla märguandeks. Koerad väljendavad valu näiteks niuksumise või lõõtsutamisega, kassid nurrumise ja näugumisega. Tihti pöörab loom ise valutavale kohale rohkem tähelepanu, seda kas pidevalt lakkudes või närides. Isegi lemmiku näoilme võib omanikule reeta, et midagi on valesti.

Kehahoiaku puhul on koertel valu tunnuseks tihti, kas langetatud pea ja saba või küürus olek. Ka võib esineda lonkamist, sagedast asendi muutmist, raskusi püstitõusmisel, soovimatust liikuda treppidest ning vastumeelsust teha pikemaid jalutuskäike. Kassid varjavad oma kannatusi meisterlikumalt ja tihti ei annagi omanikule muid vihjeid hädaolukorrast miski muu kui see, et “kass on laisaks muutunud”.

Kindlasti peaks jälgima ka muutusi toitumisharjumustes. Toidust keeldumine ei ole alati “pirtsutamine” ja parema palakese nõudmine. Isutuse põhjuseks võib olla halb enesetunne. Ka liigne veetarbimine ilma nähtava põhjuseta (palav ilm, suur füüsiline koormus) võiks tekitada küsimuse “miks?”

Mida teha, kui midagi tundub valesti?

Millest siis alustada kui tundub, et midagi pole “päris nii, nagu peaks”

Kindlasti tasuks kahtluste tekkimisel aeg veterinaari vastuvõtule kokku leppida. Probleemi väljaselgitamisel oleks abiks ka näiteks telefoniga filmitud olukord, mis omanikule tundub murettekitav. Kasu on ka teadmisest, millal muutus algas, millistes olukordades see avaldub ning kas seejuures on muutunud lemmiku söömine, joomine või tualetiharjumused.

Valu ei ole paratamatus, millega loom peab lihtsalt harjuma. Õigeaegse pöördumise korral loomakliinikusse on palju võimalusi aidata lemmikul elada valuvabalt olgu siis tegemist kroonilise probleemiga või ajutise vigastusest põhjustatud valuga. Lahenduse leidmine algab telefonikõnest visiidiaja kokkuleppimiseks.